Täna oli üks väga ilus päev! ♥️
Algas meeldivalt, perenaine pakkus hommikusööki, tema kurjad koerad mind nahka ei pannud, ilm oli ilus ning 40 kilomeetrine teekond Kunda poole võis alata.
Kuna temperatuur kõikus varahommikul nulli ümber, siis teedel varitses mind salakaval must jää. Kohati oli kaunis libe, aga ma olin hoolas ning suutsin kukkumist vältida. Kui hakkasin lähenema Sondale, helistasin tuttavale Indrekule, kes sealkandis elab ja kamandasin ta hommikukohviga Sonda bussijaama. ☕😁
Indrek tuligi, lisaks talle tulid veel kaks tema tuttavat, Margus ja Raja, kes pikema jututa teatasid, et nemad tahtsid ka hullu inimest näha! 😆😆 Raja pakkus, et kuna nad elavad otse bussijaama taga, võiksin ma korra sisse astuda, pannkoogile või nii. Ma keeldusin viisakalt, viidates oma graafikule, millest ma ei soovinud maha jääda. Seepeale lippas Raja kärmelt tuppa ja tõi pannkoogid mulle õue. 🍝
Paar pannkooki söödud ja kohvi joodud, oli aeg edasi minna. Kuna Indrek mainis, et edasine 15 km on jäist ja lumist üksildast maanteed, tõmbasin enne minekut saabastele naelad alla. Ja väga õigesti tegin, vastasel juhul oleksin seda läbinud õhtuni või lõpetanud luumurruga kusagil kraavi põhjas! 😆
Kui olin mõned kilomeetrid seda metsavahelist jäist teed astunud ja kell 10.22 Lääne-Virumaale jõudnud, nägin tee ääres jubedaid jälgi, kahtlustan hunti. 🐺 Kohe peale jälgede vaatlust nägin kedagi kurvi tagant tulemas. Esimene mõte – hunt! Murdosa sekundi jooksul taipasin, et tegemist oli siiski inimestega. Ja oh üllatust, kui lähemale jõudes muutusid need kaks inimest järjest tuttavamaks. Olidki tuttavad! Minu jääaugusõbrad Silver ja Silja Koerust! Silver ikka jälgib mu blogi ja teab, et mina liigun vankumatult mööda oma plaani. Tegi minu leidmiseks vastavad kalkulatsioonid ja nii me suvalises kohas metsade vahel kokku saimegi! See oli üks äärmiselt meeldiv üllatuskohtumine! ♥️
Kui enne Silveri ja Siljaga kohtumist sadas laia lund, siis nemad tõid endaga kaasa ilusa ilma. Kõndisid minuga 10 km koos ja siis võtsid selle ilusa ilma taas endaga kaasa. Viimased kilomeetrid Kundasse kõndisin kerges vihmasajus. Aga see ei langetanud mu tuju, sõpradega kohtumise üle oli ikka nii hea meel! Mõni km enne Kundat sättisin end tee äärde kivihunniku otsa jalga puhkama ja nägin kõrval kasvava puu oksa peal rippumas roostes hobuserauda. Huvitavaks tegi hobuseraua asjaolu, et ta oli seal juba mitu aastat rippunud, sest oli oksa sisse kasvanud. Lihtsalt selline tähtsusetu tähelepanek…
Ning siis lõpuks Kunda. Seadsin sammud kohe oma tänase öömaja, Kunda spordikeskuse poole, kus abivalmis Erli mind juba ees ootas. Tutvustas mulle maja, andis üle söögid-joogid, näitas kus mis on ja jättis mu üksi puhkama. Tänase õhtusöögi tegi muide välja kohalik kohvik “Saarepiiga”. Pole veel karpidesse piilunud, aga kindlasti on hea söök, tänud juba ette! 🙂 Järgmise hommiku täiendus: söögiks oli hiidšnitsel praekartulite ja salatiga, magustoiduks pannkoogid moosiga, oli tõesti väga maitsev, aitäh! ♥️
Sellest on muidugi nii kahju, et spordikeskus hetkel ametlikult kinni on ja ka personaaltreeningud keelatud on. Nii ma siis nautisin ns suurt tühja paleed. Korvpalli ei mänginud ja basseinis ujumas ka ei käinud. Ei tohi ju, mingid hirmsad tõved on liikvel, mine tea, mis muteerunud tüvega ma muidu nädala pärast finišeerin! 😆😆😆
Sellega tänaseks oma kirjutise ka lõpetan. Homme jalutan Rakverre, kuna tee on lühike, siis start alles kell 9.00. Stardis muide ka üllatuskülaline, loe homme õhtul, kes see on ja kuidas meie tee kulges. 😏
